Nõelravi – tervishoiuteenus või alternatiivmeditsiin?
Lege Artis nr 9 (55) / oktoober 2006
Ingeri Luik
Advokaadibüroo Paul Varul
Käesoleva artikliga alustan meditsiini õigusega seonduva kohtupraktika, peamiselt Riigikohtu lahendite, käsitlemist. Kuna kohtupraktika kujundab õigusaktide tõlgendamist ja on seeläbi abiks õigusaktide edaspidisel rakendamisel, siis on asjakohase kohtupraktika tundmine vajalik iga erialaspetsialisti jaoks.
Seekordses artiklis on lähema vaatluse all Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 29. juunil 2006. aastal kriminaalasjas nr 3-1-1-46-06 tehtud otsus (edaspidi Riigikohtu otsus), mis puudutab nõelravi teenuse osutamist. Täpsemalt käsitleb otsus küsimust, kas nõelravi on käsitletav tervishoiuteenusena või alternatiivmeditsiini valdkonda kuuluva meetodina, kuid otsusest leiab ka laiemaid juhiseid eristamaks tervishoiuteenust ja alternatiivmeditsiinist (analoogiline küsimus võib tulevikus tõusta näiteks ka seoses teatud massaažiliikidega jne). Kuna nõelravi populaarsus ja teenuse osutajate arv järjest kasvab, siis puudutab Riigikohtu otsus kõiki nõelravi teenuse pakkujaid.
Riigikohtu otsuse aluseks olevad asjaolud
Riigikohtu otsuse kohaselt anti isik kõhtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 372 lg 1 järgi tegevusloata tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. KarS § 372 lg 1 sätestab, et majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita või registreeringuta tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents või registreering oli nõutav, – käristatakse rahalise karistuse või kuni kuueaastase vangistusega. Pean vajalikuks märkida, et juhul kui vajalik tegevusluba puudub juriidilisel isikul (tervishoiuteenuse osutajast äriühingul või sihtasutusel), rakendub KarS § 372 lg 2, mille kohaselt sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistuse või sundlõpetamisega.
Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) § 21 lg 1-le võib haiglavälist eriarstiabi osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Riigikohtu otsuse kohaselt tegeles süüdistatav füüsilisest isikust ettevõtjana alates 1997. aastast kuni 2004. aasta oktoobrini akupunktuuri ehk nõelravi osutamisega tasu eest, ravides alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltuvust. Nimetatud isikul ei olnud arsti kvalifikatsiooni, samuti ei olnud Tervishoiuamet ega ükski teine riigiasutus väljastanud talle tegevusluba eriarstiabi osutamiseks. Tegevusloa puudumist põhjendas isik muuhulgas asjaoluga, et nõelravi puhul ei ole tegemist tervishoiuteenusega, mille osutamiseks oleks vajalik tegevusluba.
Tartu Maakohtu 26. septembri 2005. a otsusega tunnistati isik KarS § 372 lg 1 järgi süüdi ja teda käristati kuuekuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga kohaldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. jaanuaril 2006. a tehtud otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
Riigikohtu seisukoht
Riigikohus on oma otsuses märkinud, et TTKS ja sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määruse nr 13 “Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine”4 pinnalt võib mõista, et tervishoiuteenusena tuleb lisaks Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud kirurgilistele protseduuridele käsitada meditsiinilisi toiminguid, mis on suunatud RHK-10-s loetletud haiguste ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele. Seejuures on kolleegium seisukohal, et mitte igasugune tegevus, mille eesmärk on ennetada, diagnoosida või ravida mõnd RHK-10-s loetletud haigust, pole veel vaadeldav tervishoiuteenusena TTKS-i § 2 lg 1 tähenduses. Riigikohtu arvates tuleb esiteks silmas pidada, et haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline või ravitegevus toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav esmaabi. Riigikohus leiab, et teiseks kvalifitseerub tervishoiuteenuseks üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.
Käesoleval juhul oli tegemist nõelraviga, mida tehti alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltuvuse ravimiseks. Psühhoaktiivsete ainete, sh alkoholi ja tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired on loetletud RHK-10 alampeatükis F10-F19. Patoloogiline hasartmängimine on nimetatud RHK-10 alajaotuses F63.0. Seega oli nõelravi suunatud RHK-10-s loetletud haiguste ravimisele. Riigikohus märkis ka, et lugemaks mingi tegevus suunatuks RHK-10-s nimetatud haiguse ravimisele pole nõutav, et see tegevus oleks konkreetse haiguse ravimiseks meditsiiniliselt näidustatud.
Kriminaalkolleegium on otsuses märkinud, et nõelravi tegemine eeldab vältimatult vähemalt arstiteaduslike üldteadmiste ning -oskuste olemasolu ning et tegemist on protseduuriga, millega kaasneb inimese kehasse tungimine ja mille tegemine reeglitele mittevastavavalt (sh hügieeninõudeid eirates) võib seada inimese tervise tõsisesse ohtu.
Eeltoodust tulenevalt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud nõelraviteenuse näol oli tegemist tervishoiuteenusega TTKS-i § 2 lg 1 tähenduses (täpsemalt taastusraviga kui eriarstiabi ühe alaliigiga) ja selle teenuse osutamiseks oli vajalik tegevusluba.
Riigikohtu otsusest järeldub, et äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus kui tervishoiuteenuse osutaja vajab nõelravi kui eriarstiabi osutamiseks tegevusluba ja nõelravi läbiviijaks peab olema vastava eriala omandanud, Tervishoiuametis registreeritud tervishoiutöötaja. Riigikohtu otsuses sisalduvad järeldused on ka edaspidi üheks aluseks tervishoiuteenuse ja alternatiivmeditsiini valdkonda kuuluvate meetodite ja muude teenuste eristamisel. Seega ei piirdu Riigikohtu otsuse mõju üksnes nõelraviga – selle mõju on palju laiem ja annab lähtealuse ka teiste n-ö tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini piiril asuvate teenuste eristamiseks.
Kokkuvõte
Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et majandus- ja kutsetegevuse raames nõelravi teenuse osutamine on käsitletav tervishoiuteenuse osutamisena. Riigikohtu otsusest võib järeldada, et tegevus või toiming on käsitletav tervishoiuteenusena juhul, kui
1) see on loetletud Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis või mis on suunatud RHK-10-s loetletud haiguste ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele ja
2) see toimub majandus- või kutsetegevuse raames ja
3) selle nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ja
4) toimingu võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.